uisutehnika. joonis Skatecentral.
Laupäeval spordiklubis venitades linna panoraami imetledes-unistades mõtlesin, mida selle põlvejamaga teha, et vähemalt mahutreeningud täis saaks, ent koormust jalapõrutustel vähem oleks. Rattasõit mulle eriti ei istu, sest esiteks pole mul kaherattalist kusagil hoida, teisalt tundub see liiklust vaadates piisavalt ohtlik, et seda mitte harrastada. Sõudmine sobib ka korra nädalas, et see oma võlu ei kaotaks.
Niisiis hankisin hoopis omale neljarattalised. Mu esimene paar ning kunagi ammu olen vist korra ka rullikutega sõitnud (Tallinna Loomaaias, tol külastusel õnnestus mul ka kängurusid liiga lähedalt tahta vaadata, et vibreerisin veidi elektrit täis aia küljes, see selleks). Kuna lapsepõlvest möödus suur osa talvedest jääl, siis mulle uisutamise dünaamika meeldib ning hästi olen selle liikumisega läbi saanud.
Kehva ilma tõttu sain eile Pirita teel üks laiutada (tänan siinkohal seda reguleerijat, ilmaga tegeleb ja õhtul paaritunnise augu veelangemises tekitas) ning katsin paari tunniga pea maratonijagu kilomeetreid. Aeroobses tsoonis olemiseks tuli päris ponnistada ning kiirust arendada. Kui siiani olen arvanud, et kõnniteed jms on pealinnast päris heal tasemel, siis peale rulluiskudega veidi tuuritamist saab aru, kui palju võib näiteks koristamata graniit jalgades vibratsiooni tekitada. Ilmselt rakendab LV tolle puhul ignoreerimistaktikat, et keegi temaga ei tegele-ehk laseb ise jalga. Tolmus ja muust sodist ei räägigi.
Igatahes, koju laekudes mõtlesin „häh, kaks tundi ja ei midagi?“, ent pärast venitusi ja pesu kergele jalutusele minnes selgus, et jalad pole päris tükk aega nii pehmed olnud. Hoopis muud piirkonnad kui pärast jooksu. Täna on selg ka veidi väsinud, sest sõltuvalt tehnikast-poosist (mis mul ilmselt lihvi vajab) saab too piirkond päris tugeva koormuse. Igatahes, tasakaalustatud trenni huvides tasub vist trennikavasse lisada.
Kaalun veel sel nädalal, kas Helsingi poolmaraton tuleb või mitte. Hetkel tundub, et mõistlikum on pinge mahavõtmiseks sellest loobuda ning keskenduda sellele, et põlve liigselt ei koorma, vaid saaks sügiseks korda, et Amsterdamis enesekindlalt ja tervelt stardis olla. Raske otsus, aga vajab langetamist. Muidu on nii, et põed-põed, ent tolku pole ning põletad end hoopis läbi.
Täna jooksma, eks siis homme näis, mis seis.
esmaspäev, 14. aprill 2008
Skating in the rain
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Kas just Helsingi poolmaratoni, aga mingitel võistlustel osalemist sa minu arust vajad - lihtsalt selleks, et suudaksid neid edaspidi rahulikumalt võtta (stardieelse öö magada jne).
Kindlasti on tulemas rulluisuvõistlusi, kui põlv jooksuvõistlusi ei kannata. Ja miks mitte mõelda näiteks Viljandi järve jooksule (1. mai, 12 km), Kõrvemaa jooksule (3. mai, 16 km), Tartu jooksumaratonile (11. mai, 23 km). Need kõik on valdavalt pehmel pinnasel ja seetõttu võibolla põlvele kergemini talutavad kui asfaldil tampimine.
üldse ei vaidle vastu ja üht-teist on lisaks Helsingile tiimil "harjutamiseks" kavas ka. mõtlesin ka rulluisusõitudele, eks näis, kuidas põlvega sujub.
igaks juhuks lisan ka, et ma siinkohal ei karda niivõrd võistlust kui just põlve pärast - kas laseb võistelda või mitte. kuigi jah, ega stardieelset ärevust teinekord ka vähe ole.
Postita kommentaar