3+1=progress

veidi lüürikat kah higi sekka. pühapäev. Kadriorg. päike paistab ajuti ning õhk on värske. oled vaikselt 2,5 tundi end ja spordijoogipudelit jalutanud ning hakkad samme kodu poole seadma. su ümber sebib teisigi harrastajaid, osad vankri-teised koeraga. muusikamängitaja abiga jõuab kõrvas pidulikum ja rahulikum klaverisoolo ning tellituna hakkab ka ülevalt hetkeks lund langema. ülev hetk. ütle siis veel, et trenn on vastik ja tuim rassimine.

muidu vist jätan selle pühapäevahommikuse pulli. pulss on tavalisest 10-15 lööki kõrgem ning ärkamine distantsi esimeses pooles on küll huvitav kogemus, ent üle kahe korra ei köida. seda enam, et Amsterdamis starditakse kell 10.30 ehk meie aja järgi 11.30 ning Helsingi poolmaratonil hoopis pärastlõunal (kui näiteks kodus tundlikumad ajad, saab minna hommikul prügi välja viia ja õhtul tagasi jõuda:P). et otsest vajadust polegi pühapäeviti vara ponnistada. kuigi valges joosta ning lõunaks trenniga ühele poole saada on motiveeriv, ei tapa kogu pühapäeva ära. suve poole ehk lihtsam ka, rohkem valgust jne.

eilsega sai aga kolmas mahunädal sel aastal otsa ning kokku viis trenni (neli jooksule, korra basseini) ning aega selleks kõigeks pea seitse tundi, venitusi veel pooleteisetunni jagu ja üldkehalist ca tunni jagu otsa. sel nädalal siis lõdvemalt. taastumine on märksõna, millega tegeleda, ja massaaži tahaks ka vist.

uutest kogemusest eelmisest nädalast fartlek, mis maakeeli põhimõtteliselt jõnksutamine. ehk mängid tempoga jooksu kestel. aluseks näiteks pulss – 140, 150, 160, 170 ja siis langevas jorus. Ja nii iga sagedusega paar kilomeetrit. treener Rein rääkis, et maratoonarite tempojooks on tavaliselt ca 20 kilomeetrit. sain küll aru, kuhu ta sellega tüürib. aga kevadeks siis.