How fast can you go?

Raivo mainis ükskord, et pingelistel aegadel on trennisoov ja –huvi suurem kui muidu. Nii ongi. Paar päeva on pingelisemalt kulgenud ja nii olengi õhtuti toimetusest lahkudes jooksusussidele ja „oma rajale“ mõelnud. Eile hoidsin end tugevasti tagasi (taastuspäev ja -nädal) ja venitasin õhtul hoopis kodus. Täna saab nats torust tühjaks lasta – tempojooks.

Rajale lähed veel töömõtetega, aga trennist laekudes on pea tühi, lihastes väsimus ning voodisse kukkumine peab olema hästi sätitud, et poole langemise pealt uinununa ja üles põrgates põrandale ei maanduks.

Natuke teisest, veidi kiiremast ooperist ka. Põnev lugu ilmus ajakirjas Distance Running (panen õhtul kodus siia lingi, kuidas PDFile ligi saab), mis võtab kord kvartalis kokku maailmas toimunud olulisemad-suuremad jooksuüritused. Pärast Berliini maratonil Haile Gebrselassie poolt purustatud maailmarekordit (2:04:206) hakati uuesti rääkima teemal „millal inimene maratoni alla kahe tunni jaksab joosta“. Osad spekulatsioonid lubavad aastast 2012. „Uudisteportaal“ News Of the Future pakub aastaks 2030 ja välejalgseks Etioopia imelast Demeke Rettat.

Igatahes kirjutab lugu sellest, millised on Haile võimed ja VO2 max (ehk maksimaalne hapnikutarbimine ehk aeroobne võimekus. Mida kõrgem VO2 näitaja, seda parem aeroobne töövõime) näitaja praegu. Loo autor leiab, et ideaaltingimustes ning olemasoleva VO2 baasil suudaks Haile juba praegu joosta aja 2.01. VO2 näitaja tal ca siis 82-84 ühikut.

Dubai maratonil paar nädalat tagasi Haile uut rekordit prooviski, kuid distantsi esimeses pooles saavutatud liignekiirus (30 sekundit) maksis lõpuks kätte ja tulemuseks ta enda 2007. aasta septembris joostud maailmatulemusest pea 30 sekundi võrra kasinam tulemus.

Mu VO2 Max näiteks oli eelmisel aastal koormustestil vaid 54. Raivol, kelle parim maratoniaeg 3:30, paari ühiku võrra kõrgem. Teoreetiliselt peaks sellise näitajaga ka alla kolme tunni jõudma joosta. Dr Karu rääkis, et mõnevõrra saab seda näitajat ka trenni tehes tõsta, kuid palju mängivad siiski rolli geenid ja pärilikkus ehk võid küll tahta, aga looduse poolt pole sulle antud. Nii ootangi põnevusega kevadet, et näha, kas aastane (mõnevõrra lünklik küll) treening on tulemust parandanud või mitte.

Kes ja millal maratonis maagilise kahe tunni piiri alistab, on aga sama põnev ootus. Kusjuures, erinevate arvutuste ja analüüside põhjal on 1:48:25 piir, millest inimene ei ole võimeline kiiremini maratoni jooksma. Matemaatika häda kipub teinekord olema ainult see, et ta ei arvesta ei temperatuuri, tuult, hommikust enesetunnet ega jooksja puhkamist. Näis.

Vaikelu

Pean kerge piinlikkusega tõdema, et vastupidiselt Rivole ja ka Raulile või isegi Raivole, pole ma sugugi nii usin.
Peale maratoni said minu jooksud joostud.
Oktoobris tänu Sammuvõistlusele sai küll veel mõned jooksutiirud tehtud, kuid sellega asi ka piirdus. Minu viimasest jooksutrennist on möödas 3 ja pool kuud... ilmatuma pikk aeg. Päris liikumatult ma aga ka olnud ei ole :) Aeg-ajalt käin ujumas ning liikumisvahendiks on enamasti kondimootor. Isegi ühistransporti ei kasuta :) Mind on vallanud kerge hirm, et äkki kevadel enam ei jaksagi joosta. Et pean taas nullist peale hakkama nagu eelmisel kevadel - 3km... 5km... jne. Keegi aga mainis kuskil, et ega see võhm nii kiiresti kao, eks näis.
Plaanid aga sellised, et märtsist hakkan taas end liigutama motiveeritult järgmise maratoni suunas. Maratoni eesmärgiks võtaks äkki 5:30. Kui on vähem kõndimist ja kui iga kilomeetriposti juures pilti ei tee, siis peaks välja vedama küll :)
Üldiselt aga väga ei põe selle pärast, et trenni ei tee ja jooksumõtted üldse ei köida. Terve kevad-suvi ju ees ja küll jõuab! :)

3+1=progress

veidi lüürikat kah higi sekka. pühapäev. Kadriorg. päike paistab ajuti ning õhk on värske. oled vaikselt 2,5 tundi end ja spordijoogipudelit jalutanud ning hakkad samme kodu poole seadma. su ümber sebib teisigi harrastajaid, osad vankri-teised koeraga. muusikamängitaja abiga jõuab kõrvas pidulikum ja rahulikum klaverisoolo ning tellituna hakkab ka ülevalt hetkeks lund langema. ülev hetk. ütle siis veel, et trenn on vastik ja tuim rassimine.

muidu vist jätan selle pühapäevahommikuse pulli. pulss on tavalisest 10-15 lööki kõrgem ning ärkamine distantsi esimeses pooles on küll huvitav kogemus, ent üle kahe korra ei köida. seda enam, et Amsterdamis starditakse kell 10.30 ehk meie aja järgi 11.30 ning Helsingi poolmaratonil hoopis pärastlõunal (kui näiteks kodus tundlikumad ajad, saab minna hommikul prügi välja viia ja õhtul tagasi jõuda:P). et otsest vajadust polegi pühapäeviti vara ponnistada. kuigi valges joosta ning lõunaks trenniga ühele poole saada on motiveeriv, ei tapa kogu pühapäeva ära. suve poole ehk lihtsam ka, rohkem valgust jne.

eilsega sai aga kolmas mahunädal sel aastal otsa ning kokku viis trenni (neli jooksule, korra basseini) ning aega selleks kõigeks pea seitse tundi, venitusi veel pooleteisetunni jagu ja üldkehalist ca tunni jagu otsa. sel nädalal siis lõdvemalt. taastumine on märksõna, millega tegeleda, ja massaaži tahaks ka vist.

uutest kogemusest eelmisest nädalast fartlek, mis maakeeli põhimõtteliselt jõnksutamine. ehk mängid tempoga jooksu kestel. aluseks näiteks pulss – 140, 150, 160, 170 ja siis langevas jorus. Ja nii iga sagedusega paar kilomeetrit. treener Rein rääkis, et maratoonarite tempojooks on tavaliselt ca 20 kilomeetrit. sain küll aru, kuhu ta sellega tüürib. aga kevadeks siis.

Maratonivaba aasta...

Minul on tõenäoliselt tulemas maratonivaba aasta. See ei tähenda muidugi jooksuvaba, kuid sel aastal püüan oma energiat rohkem jagada.

Näiteks praegu teen kaks jõusaali ja jooksu ühistrenni nädalas (ehk 2x1,5 tundi), millele lisandub kaks-kolm korvpalli trenni (1,5 tundi kord) või mängu. Ja sellest on kasu olnud. Füüsiline vorm (ja tunne) on palju parem. Juurde on lisandunud mõni kilo ja jõunäitajad on kahe kuuga (olenevalt lihasgrupist) kasvanud 20-70% :) Jätkan lähikuudel samas vaimus ;)

Kevadel muidugi plaanin jooksukilomeetreid lisada, sest sel aastal võtan oma kavva vähemalt kaks võistlussarja: järvejooksud ja rahvatriatloni. Mõlemad on mõnusad ettevõtmised, mis ei koorma liialt organismi. Lisaks muidugi traditsiooniline sügisjooks ja ehk midagi ka kevadel. Eks paistab.

Miks nii? Esiteks see puusajama pärast maratoni hirmutas mu ikka üsna ära, mistõttu üritan end tugevamaks teha ja koormust ühtlasemalt jagada. Esialgne tulemus on minu arust väga hea. Teiseks vajab tervis ka üldisemalt veidike turgutamist. Hemoglobiin on endiselt mul väga madal ja muud pisihädad, mis võivad 10-15 aasta pärast valusalt kätte maksta, kui nendega ei tegele. Maraton ei ole tervisesport vaid pigem ikka ekstreem ja mulle mitte kõige sobivam. Poolmaraton on hoopis teine tera ;) Kolmandaks muidugi peresündmused, mis juba umbes kuu aja pärast võtavad mult rohkem aega ja energiat. Neljandaks ei taha ma kindlasti joosta halvemini kui Berliinis, mistõttu peaksin veelgi tõsisemalt treenima, aga kahte suve järjest lihtsalt ei jõua ohverdada.

Aga samas peas on ikkagi mõte enne 30. eluaastat veel üks maraton läbi joosta (ehk lähima 2 aasta jooksul ;) ). Sügisel Amsterdam on intrigeeriv, aga sel aastal siiski mitte, sest nagu öeldud kahte suve järjest ohverdada ei jõua. Pigem ehk 2009 kevadel. Lubadusi ei anna.

Igal juhul see mõte, et hakata maratonireisijaks mulle siiski ei sobi. Pigem teha mingit muud ala. Äkki hakkab triatlon meeldima?! Siiski mingid verstapostid peaks maha seadma. A’la veel üks maraton enne 30.aastat. Kolmas enne 35.ndat, neljas 40.ndat või midagi triatloniga vms :) Mõtleme.

Aga Teile head võitluskaaslased vastupidamist, pealehakkamist ja nael talda.

kes ei oska, see õpetab

targa ja rumala erinevate õppimismeetodite üle filosofeerima ei hakka, aga mõned mõtted, mis liigutades on tekkinud või kuskilt kõrva-silma-meelde jäänud.

- kui teinekord on trenn vastumeelt (halb ilm vms), siis tasub tuimalt riide panna ja ikkagi õue minna. soojendades läheb juba lihtsamalt ning pärast lõpetades on hea tunne, et ikkagi läksid. muide, vihma ja tuule ning muude taevaste saadustega harjub päris kiiresti.

- hallis kasutame ühe jooksuharjutuse puhul sarnast mõtet - ehk kui üldse tunnet või viitsimist pole, et teeks, siis mõtleme, et teeme pool. poole peal on hoog sees ja teed ikka lõpuni.

- samas päris vägisi pole ka mõtet trenni minna. see on ju kõigest sport, mitte elu.

- kuula keha - kui hommikune jooks on vastik, siis ära tee seda lihtsalt sellepärast, et
teised teevad või netis kirjutas. kui on väsimus peal, siis puhka. kui päev jääb vahele, ei juhtu sellest veel midagi, küll võid omale selle päevaga treenides oluliselt liiga teha.

- kui võisteldes on halb või raske, mõelda millegi meeldiva peale.

- võisteldes aitab teinekord kui ei mõtle kilomeetrite või aja peale, vaid võtad 100 või 200 meetrit korraga. või siis "jooksen järgmise postini", "nüüd järgmise aiani", "nüüd sinna teeristini". sellest laua taga kontoris ei saa aru, aga rajal töötab.

- kõike, mida räägitakse, tasub võtta reservatsiooniga. trenniplaanid, riietus, toitumine jms on sügavalt individuaalsed, et tausta jms infot teadmata ei tasu neid üle võtta-järgida.

- tea, mida teed - igal harjutusel ja venitusel on mõte, tea, mis see mõte on.

- mõnus peab trennis olema, võistlus on hull andmine.

- vaim on tihti rohkem valmis kui füüsis ehk eesmärgid ja tegevus ikka võimetega kooskõlla.

- kõik ei pruugi kiiresti tulla. olulisim õppetund 2007. aastast. ehk võid end küll piitsutada, aga kui võimeid ja kehalisi omadusi pole sünnipäraselt antud, ei pruugi areng tohutukiire olla. eriti kestvusaladel. tasub rahulikult võtta.

- ja viimasena parim - kui see (maraton ja selleks treenimine) oleks lihtne, teeksid seda kõik

- mul on paar asja, millele mõtlen, kui on raske või vastik. näiteks kolleegide nägusid, kes kolm korrust trepist kõndides leemendasid ja hingeldasid (et ei tahaks sarnane olla) või tundele, mis valdas peale esimest maratonifinishit või siis kodus ootavale diivanile-mõnusale filmile-soojale teele-õhtusöögile. viimane toimib eriti hästi pikkadel, 2+ tundi, otsadel.

aga lõppeks hoopis tore uudis. teist numbrit ajakirja Runner`s World õnnestus raamatupoes näha. huvitav lugemine, veetsin osa õhtust ajakirja seltsis. viimasest numbrist saab lugeda näiteks hulka nõuandeid maratoniks treenimiseks, näidismenüü toitumiseks ja nõu nii kiiruse kui vastupidavuse arendamiseks. palju infot on küll UK-keskne, ent palju jooksunõust on siiski universaalne.

vihma ja rahe ja lörtsi ja tuuleta

sellest pühapäevahommikusest jooksmisest võib pikapeale asjagi saada. soojenduseks hakkasin eile koristama, ent päike ja ilus ilm ei lasknud selle hobiga pikalt tegelda ja kaks tundi pärast ärkamist leidsin (naabrid leidsid ka) end väljas trepilt soojenduseks võimlemas.

mõnevõrra hiljem leidsin end vähem ja rohkem aktiivsete kaaslinlastega Kadrioru pargist tiirutamast, sest mere ääres on küll kihvt, aga ilmal on paha komme mitte arvestada mu huvidega teha rahulik ja madala pulsiga sörk. igatahes tuleb alati võimalust kasutada ja päikesega lipata, muidu on jälle paar kuud hallis ja masendavas udus. polnudki vist Berliinist alates päikese käes jooksnud, korraks jõudsin kahetseda päiksekate mittekaasavõtmist, kuid too oli suht pseudomure mõnusa ilma juures.

igatahes ärkasin taas esimesed 7-8 km ning oli kergelt veider olla, pulsil ka. 21 km teine pool läks juba kiirema tempo ent madalama pulsiga. inimkatsed jätkuvad ehk järgmisel nädalal ärkamiseks kolm tundi, äkki loob nii rohkem.

neli jooksutrenni õnnestus eelmisel nädalal läbi teha. ujumine oli ka veel kavas, aga polnud kuidagi viitsimist ja siis ei hakanud vägisi, kõverdasin selle asemel käsi ja tegin kaks ÜKE-trenni. alanud nädal on mahunädala tipp ning püüaks sel korral korralikult. kilometraazh peaks ületama 50. võtan väga rahulikult.

varustusest kah. jooksen ca kuu jagu adidase mudeliga adiStar (Cushion 6), sest kevadel hangitud ning Berliinis maratongi joostud Supernovad õnnestus natuke ribadeks lipata ja Asicsi Nimbused (nii vana versioon, et ühtki viidet ei leinud) on oma kilometraazhi ka juba ammendanud. aga adiStari pihta ainult kiidusõnu – hästi pehmendatud (mul on tundlikud kepsud), istuvad suurepäraselt (mulle mugavamalt ja täpsemalt kui Supernova mudelid) ning jalas kindlamad-usaldusväärsemad. vingu jätkub ainult toonide teemal, miks on siinsesse suusailma tarvis valgeid jalatseid.

vihmas ja rahes ja lörtsis ja tuules

kui vahel ilmaga veab ehk automaagiliselt lõpeb sadu kui trepikojast välja soojendusele jõuad, siis täna tasusin kõik karmavõlad. ärkasin varem, et sättida pühapäevast pikka jooksu võimalikult hommikule. esiteks saab sedasi varem õhtule ning teiseks algavad võistlemised
(eriti maratonid) enamasti pühapäeva hommikul (sellest hiljem veel veidi).

tund peale ärkamist õues soojendusliigutusi tehes oli ilm ilus - kerge tibutus ning +5, tuult polnud ollagi - ja korraks mõtlesin veidi õhemaks end koorida, ent siis meenus 20 km plaan
ning võtsin fliisi ka kileka all tiirule kaasa.

150 meetrit kodust eemal lõppes esimest korda ilu ära ning pakuti sahmakas vihma. riietus suht kookon (see on nii ilus pilt, kui lihtsalt raputad jakilt ja pühid pükstelt piisad maha), seega ei lasknud end eriti häirida ja rühkisin edasi.

Kadriorgu 1,3 km ringi kanti (kulgeb Kadrioru lossi kõrvalt ning seal joostakse ka Eesti vist ainsat ultrajooksu) jõudes lükkas taeva korraks selgeks ning korraks näidati päikest ka. päris pidulik ning tekkida jõudnud kahetsus väljatulekust kadus. veider oli ainult kõrge pulss, tempot polnud ollagi, millest õppisin seda, et ärkamiseks tasub jätta rohkem kui tund ning esimesed 50 meetrit pole vaja spurtida. üldse tundus, et esimesed kümne kilomeetrit tegelesin keha suht otsekohese ja karmi äratamisega.

ma pole hommikuinimene ja siit ka mõte, kas tasub ponnistada selle nimel, et nädala pikk tiir samal ajal teha kui näiteks plaanitud maratoni start (enamasti pühapäeva hommikul vara). ehk üks stress (maratonil lihtsalt tuimalt startides) vs üks stress igal nädalal (see nädalavahetuse varane ärkamine ja jooks). proovin kuu aega, kui keha ikka üldse ei taha, siis ei hakka vägisi.

igatahes jõudsin peale mõningast tiirutamist Pirita teele ning taganttuul oli osadel lõikudel liigagi abiks, mis pani muidugi muretsema, et tagasi peab sama teed mööda ka minema. mingeid teisi jõude kasutades. taevast õnneks midagi ei tulnud, aga see muutus Pirita Selveri kanti jõudes. sain tutvuda kogu ampluaaga – rahe, lörts, vihm ja tuul.

linna poole tagasi keerates tuli kohati päris korralikku jõudu kasutada, et edasi jõuda rühkida. ühelt poolt vastik, sest kavas oli rahulik sörk, ent teisalt jube naljakas, see jõutrenn, ning viimases tujus peamiselt laineid hindasingi (kõrged) ja kaldaäärse läbisingi. messihallide juures näidati jälle korraks päikest, ilus pilt keset tormi ja lõhkumist.

see, mis näkku ja igale poole mujale lendas, ei pruukinud üldse taevast tulla. soolakas mekk lubas aimata, et meri on kas vabatahtlikult või vastu tahtmist lahkumas. suvel vihmaga lipe on nõks lüürilisem.

tore rada tegelikult - Gonsiori – Mäekalda tänav – KuMu – Narva mnt – Pirita tee – Pirita ja mööda Narva maanteed linna tagasi – ainult ilmast sõltub päris palju, kas planeeritav tempojooks tuleb pulsiga 165 või 174. peab vist uusi radasid avastama. muidu mõnus.

jooksuaasta 2008 alustatud

kuna Vana-Aasta Maraton lõi natuke (hea, muide) prao plaanidesse, tegin eile ettevaatlikult üle kolme nädala 5 km kiiremalt. kasina ilma tõttu hallis, kuid polnud nii hull kui paar kuud tagasi seal ringi joostes.

muidu iseloomustab viimaseid nädalaid tunne "anna veel", mida ütleb keha, trenni lõpus. et jõuaks rohkem. ilmselt võib järgmisest nädalast natuke mahte kasvatada, eelmise kulutasin veel taastumiseks ning sel nädalal püüab samale tasemel jõuda kui kolm nädalat tagasi. tähendab see nelja trenni, neist kolm jooksu, nädalas. ideaalis peagi viis harjutamist.

üldiselt varsti tahaks midagi toitumisest lähemalt teada saada, hetkel see osa suht juhuslik ja on tunne, et saaks paremini. väidetavalt annab tulemusest kolmandiku trenn, kolmandiku puhkus ja kolmandiku toitumine.

huvitav sissekanne aga Kristo Reinsalu maratoniblogis ehk kuidas valmistuda kevadiseks maratoniks. kolm trenniplaani nii juba kogenud lippajale kui sellele, kel eesmärk läbi joosta.

EPL aga kirjutas esmaspäeval pikamaajooksjast Enn Sellikust, kelle 5000 ja 10 000 m rekordid püsivad siiani. meeldib tema üks mõte.

“Treener võib rääkida mida tahes, aga tähtis on, kas sa lihtsalt käid treeningul või teed endale asjad selgeks, näed oma treeningutes tuuma ja mõtled kaasa,” lausub Sellik. “Olin keskkoolipoisina täielik professionaal selles mõttes, et teadsin, miks ma midagi teen.”

4% Eesti maratonijooksjatest töötab Äripäevas :)

2007. aasta on lukku löödud ja tänu jooksuklubi „Hermes“ veebsaidile võib öelda, et ligi 4 protsenti sel aastal Eesti maratonijooksjatest on pärit Äripäeva Spordiklubist :) Mis aga veelgi vingem – eelmisel aastal oli koguni iga kümnes Eesti naismaratonijooksjast Äripäevast :)
Igatahes väga lahe edetabel ja suured tänud selle kokkupanijale.

Maratonijooksmise populaarsus on Eestis väga kiiresti kasvav. Tegin veidi Hermese tabelite põhjal statistikat.

Kui 2005. läbis maratoni kõigest 213, siis aasta hiljem juba 264 ja eelmine aasta koguni 347 jooksusõpra. Väga suure panuse andis Vana-Aasta lõpu maraton, mis tõi edetabelisse juurde 40 uut nime.

Tulemuste alusel on Eesti maratonijooksjate edetabel endiselt liialt sportlik.
Et tabeli esimesse poolde saada on kahel viimasel aastal tulnud läbida maraton ca. 3:52ga.
Samas näiteks sai 2007. aastal Berliinis (mis ühtlasi maailma kõige kiiremini läbitud maraton) esimese poole sisse 4:02ga.

Alla 3 tunni jooksjaid on 2007. aasta Eesti edetabelis 27 ehk kõikide jooksjate hulgast 7,8% (2005. aastal jooksis alla 3 tunni koguni iga kuues Eesti maratonijooksja!!!).
Samas mujal maailmas on alla 3 tunni jooksjaid ikka tipptegijad. Näiteks möödunud aastal oli selliseid Berliini maratonilt kõigest kolm ja pool protsenti.

Kuna Eestis on maratonijooksjaid väga kiiresti lisandumas sean endale sihiks sel aastal saja kiirema hulka pääseda. See aasta on see veel mõeldav. Eks sa tule saja hulka aga siis, kui Eestis maratonijooksjate arv paarituhande kanti jõuab. Ma arvan, et kümne aasta perspektiivis ei tohiks see olla väga ulmeline prognoos :)

Sära hääbumas? Intrigeerime!

Täna kuulates ja lugedes maratoonlaste (kuna ma ise ühtegi ei ole läbinud, ei nimeta ma ennast maratoonlaseks) muljeid maratonidest, spordist, vormist jne jõudis minuni tunne, et midagi on puudu. Ma nimetaks seda uskumatusevärinaks. Aasta tagasi tehtud segane plaan minna kambaga Berliini maratonile on nii uskumatu, et täitis kõik osalejad vaprusevärinaga ning teostamatu saigi võimalikuks. Energiad koondusid ning erk mõistus dikteeris kontoris kärbunud kehale mida tegema peab.

Tänaseks on olukord muutunud, kuna puudub see uskumatu eesmärk. Tõestus on olemas ja loorberid pehmed. Kes hoiab vormi, kes peab vahet, kõik tahavad minnea Amsterdami maratonile, aga peaaegu saavutamatu eesmärgi aura on puudu. Amsterdam on ilus linn, kes siis sinna minna ei tahaks. Maraton? Miks mitte? Vahva lidumine. Paarile tänavu liitunule see on kindlasti väljakutse, kuid samuti mitte päris uskumatu - mõlemad on ju sportlikud tüübid ning teadmine, et asi võimalik, on samuti olemas tänu mullu lidunud kolleegidele. Sellist elevust mis eelmisel kevadel, mis isegi minu viis Kopli parki tatsama, nagu ei ole.

Samuti oli mullu kõigi tase võrdne ja eesmärk üks. Keegi ei jaksanud ja plaan oli maraton ära joosta. Tänaseks on kõik teadliku(ma)d oma vormist ja eesmärgid erinevad, kes tahab niisama veel teist korda ära joosta, kes Atonenile kandu näidata, igatahes ollakse piisavalt erinevad, et mitte koos trenni teha. Maraton on suuresti individuaalne spordiala.

Ja siis sattusin Ilmar Raagi blogi otsa. See oli nagu vastus mind lõunast saati mõttes vaevanud küsimusele. Ta kirjutas postituse, mis algas umbes sõnadega, et ärge seda lugege. Ja seal lõpus on väljakutse mille ta endale on seadnud. Minna Erna retkele. Whoa... vot see on eesmärk. Noh, paneme ka meeskonna välja? 2009 rajale? Amsterdamis saab ainult kerge soojendus sel juhul olema... :)