laupäev, 14. aprill 2007

Mis mind motiveerib?

Raimo tegi otsa lahti. Jätkan.

Peale seda, kui maratonile minek ametlikuks sai, on jutt levima hakanud ja kohati põrkunud küsimused "miks minna välismaale, et joosta? miks maraton? miks üldse jooks?". Mõtlesin sellele täna rajal pikalt (135 minutit), et ma natuke kardan seda maratoni. See ei ole paaniline hirm, vaid aukartus. Respekt. Et see ei ole mingi suvaline ja tühine jooks, vaid sündmus.

Koolis ma eriti jooksu ei sallinud. Võiks öelda, et meil oli vihkamise-vihkamise suhe, mis suuremate kirelõketeta ka 12 klassi lõpuni kulges. Siis käisin paar aastat jõusaalis, natuke raskusi tõstmas, natuke sotsiaalse elemendi pärast - olin just Tallinna kolinud, ja siis ei teinud vahepeal üldse midagi. Osalt oli põhjus selles, et ma lihtsalt ei viitsinud ega tundnud vajadust end rohkem kui tööle-koju liigutada, teisalt jälle Tallinna kolimine ning uus töökoht ja sellega kaasnev ajamahukas õppimine.

Aga siis tuli kolleegide õhutusel (muide, väga palju on meil inimesi sportima hakanud just teiste soovitusel-nõul-eestvedamisel) Nordea Tervisejooks (viimased aastad Hansapanga Tervisejooks), millel osalemine jättis sellise templi, et inertsist käsin veel kuu jagu peale hooaja lõppu õhtuti sörkimas.

See vajalik klõps jooksu kasuks käiski ühel etapil Ülemiste järve ääres, kus olin üks esimestest tol õhtul rajal, inimesi ei olnud ei ees ega selja tagant tunglemas ning võtsin hästi rahulikult. Oli juuni, loodus ärkas ja kõik tärkas, metsaõhk oli järvest natuke niiske, aga värske. Sörk oli selline, mis ei võta hingeldama ning on mõnus. Pulsist ja muust sellega kaasnevast ei teadnud ma tollal midagi. Küll avastasin tol korral jooksu teraapilisuse. Nüüd olen näinud kümneid ja kümneid päikeseloojanguid, jooksnud keset tipptundi politseieskordi saatel Tallinna tuiksoontel, trüginud sõbralikult 10 000 inimesega Rocca Al Mares jne jne. Seda aega ja kogemust millegi muu vastu küll ei vahetaks.

See on natuke võrreldav joogaga, kus distantsile suundudes võib olla veel mingi närvilisus, aga aja kulgedes tuleb peale rahu ning vaimne väsimus kaob ja aeg ei torma enam. Eriti vajalik kiirel perioodil. See, et sa suudad ise enda kehaga ise teha seda, mida sina tahad, on üks suuremaid naudinguid. Tahan, silkan täna 5. Tahan, jooksen rahulikul 20. Valin mina, sest ma tean, et ma suudan. Ja jõua. Ja tahan.

Ja kui ongi rajal väga raske või on olnud väsitav päev, peale mida ei viitsi enam susse jalga tõmmata, või tibutab, mõtlen kahele kolleegile, kellega koos paar aastat tagasi kolm korrust trepist kõndisime ning kuidas nad siis higist leemendades, hingeldades ja infarkti äärel (okei, see on minu liialdus) seitsmendale korrusele jõudsid. Ma ei taha küll niimoodi.

Ei, tegelikult oleme ikka kiidusõnu rohkem kuulnud kui arusaamatust. Mis on tore:)

1 kommentaar:

raimo ütles ...

Olen kogenud meie maratoniettevõtmise kohta peamiselt kahesugust emotsiooni: aukartust koos kaastundega, et ikkagi maraton ja see on midagi nii erakordset, et sellega ikka normaalse mõistusega inimene ei tegele. Õnneks seda väga palu pole kohanud. Teine emotsioon, mida on õnneks üha rohkem ja rohkem, on toetav ja positiivne tunnustus. Ja eriti äge tundub see, et meid on nii palju. Hakatakse aruatama, et "peaks ka midagi sellist tegema" jne. Lahe. Tõenäoliselt oleme suutnud lisaks endale veel mitmetel inimestel sütitada väikese jooksukihu hinges :-)