teisipäev, 3. aprill 2007

Kes me oleme: Raul

Sporti suhtusin kooliajal täiesti neutraalselt. Ei olnud midagi kehalise tundide vastu, samas ei tekitanud need ka erilisi emotsioone. Väga meeldis vaid suusatada. Kuna minu koolis suusatunde läbi ei viidud, siis oli seegi täiesti omapäi harrastus ja sai teoks vaid siis kui muudest koolivälistest hobidest aega üle jäi. Samas oli koolis suur rõhk pandud meeskondlikele pallimängudele, mis mind külmaks jätsid või pigem tõrksust tekitasid.

Pärast kooli jäi sportimine päris mitmeks aastaks tahaplaanile, uuesti sai asi hoo sisse taas tänu suusaarmastusele ja tutvusele mõnegi nakatavalt spordilembese inimesega. Peagi lisandusid juba jooks ja muud kestvust arendavad alad, mida saab harrastada eelkõige vabas õhus. Nendele kriteeriumitele vastavad alad on ka kindlalt minu eelistus nr 1.

Hetkel on pärast suusahooaja lõppu selja taga kaks nädalat jooksmist. Üllatav on, et sel kevadel tundub jooksuvorm eelmiste kevadetega võrreldes hulga parem. Kiirus on küll veel madal, aga maht on minu ja kuupäeva kohta täitsa hea. Läbitavale distantsile pole veel tähelepanu pööranud, ainukeseks kriteeriumiks on seni jooksu kestvus. Aprilli teises pooles hakkaks kilomeetreid lugema ja kiirust lisama, aga eks paistab, millise variandi treener välja käib. Treeneri koostatud plaani järgi treenimine on minu jaoks uudne ja seega oodatud ning põnev.

Miks maraton ja miks nüüd? Iseseisvalt oleksin ehk maratonini jõudnud alles mõne aasta pärast. Kuna aga selleks suvehooajaks polnud veel siht seatud, siis tuli idee Berliini maratoni kohta just õigel ajal. Kuigi minu peamiseks eesmärgiks on lihtsalt sportimine kui kaihv, siis olen alati arvanud, et väga tähis on seada konkreetne siht. See tagab kontsentreerituse, võimaldab nautida sihini pürgimise magusat protsessi ning teebki kokkuvõttes peaeesmärgi teostumise võimalikuks. Suur siht seda enam.

Suure sihi kohustav mõju ilmnes eelmisel nädalal reisil Ungarisse. Kui tavaliselt on minu puhul reis tähendanud pausi sportimises, siis seekord sai sussid kohvrisse visatud ja veelgi enam - need sealt ka mitmel korral välja võetud ja jalga tõmmatud. Täiesti uus kogemus reisi nautimise kui ka sportimise seisukohalt. Ühelt poolt võimaldab selline võõras linnas jooksmine näha paiku ja keskkondi, kuhu muidu enamasti ei sattuks ning teisalt paneb uudne ümbrus ja uudistav pilk unustama raskuse või pingutuse ning tulemuseks on ootamatu kergus ehk justkui lendaks jooksmise asemel. Sarnast efekti võib kogeda ka orienteerumises- kaardi ning looduse jälgimine paneb füüsilise raskuse unustama ja jooksust saab seiklus.

Täna algas orienteerumise Tallinna päevakute hooaeg, kuid kahjuks ilma minu osavõtuta, sest lisaks uudsele sportimiskogemusele sai reisilt kaasa võetud ka mõõdukas palavik. Nädala jagu tuleb veel esimest seiklust oodata.
Sunnitud paus treeninguis tekitab alati tunde justkui tuleks pärast taas nullist alustada. Tegelikult see nii muidugi pole, lihtsalt tahtmine jooksurajale saada on hetkel on nii suur, et iga kaotatud päev näib korvamatu.

Kommentaare ei ole: